õiglus with a twist

tundub, et iga nädal juhtub inimesel vähemalt üks korralik purakas, niiet ta ise sellest arugi ei pruugi saada.
kes oleks uskunud et üks banaan võib ahju pistes tekitada ühe paraja furooripaugu. a näe pauk käis ja tükid lendavad siiamaani. lisaks sellele, teades/tundes osavõtnud kaaskannatajaid, jäävad tükid ilmselt ka edaspidi maapinna kohale hõljuma, iialgi päris korralikult maad puudutamata.

see nädal tõi aga endaga kaasa aja ja ruumi, töö ning tahtmise omavahelise mõõduvõtmise, mis tipnes millegipärast kiiresti tavaks saanud samade banaane söönud "mollide" poolse furooria, räuskamise ja bravuuritsemisega ning siinkirjutaja tühjale saalile läinud eneseõigustustega.
kõige põhjuseks film puldist, mida püüdis rahva tungival soov.... vabandust ameerika filmikompanii tungival soovil dresseerida üks keskmisest tasemest kehvem näitleja. kuna filmi idee oli mulle meeltmööda, siis plaza ülinöörivad õhtased hinnad ei olnud piisavaks takistuseks (vabanduseks), loobumaks heast seltskonnast ja seansust suure ekraani ja digitaalse heliväljundiga ruumis.
siit edasi aga läks kõik valesti. esiteks lõi esimest korda plaani sassi piletinappus headel istumiskohtadel, mis sundis vaatamist määramata ajaks edasi lükkama. uuele ajavalikule langetas kirve aga vahepealse määramata aja jooksul tekkinud tahe end uuesti füüsiliselt käsile võtta. Motivatsioon oli küll raske tulema, kuid selleks ajaks kui piisav lobitöö enda kallal tehtud oli, tundus soov vahetada trenn kino vastu juba väikestviisi enesereetmisena.
Otsus raske, trennimine kerge..... aga sittagi.
juba hetkest kui saabusin käesoleval esmaspäeval tööle, hakkas tornile lähendes selle valgustatud akendemerest midagi koitma/loitma/võbisema/võdelema/suitsema. Ei see ei olnud lind, ega ka suitsiidpankur, vaid hoopis järjekordne twistipurakas, kelleks seekord soovis saada armas tööandja, haududes plaani kuidas mind võimalikult kaua tööl igast nõmeduste ja napakate ülesannetega kinni hoida. Ehk kokkuvõtvalt plaaniks loomulikult (taaskord) rikkuda ära mu tavaline trennieelne, kaua testitud ja kasutaja poolt heaks kiidetud, valmistumisrutiin - ehk söömine kella kuuest ja seejärel ca. tunnike poolteist lebotamist horisontaalis. lõpp oli juba masendav, kuna ka tallinna autobussikoondis otsustas konspiratsioonist osa võtta ning kõik oma kunstiakadeemia ees peatuvad ekspressbussid ja nende pidevalt soome põgenevad juhid pooleks tunniks luku taha pista.
Seega lõpuks kui saabus buss oli karge sügisilm, pikk tööpäev ja kõhus näpistav nälg teinud veel mõni tund tagasi motivatsioonist pakatavast noorpankurist kõike ja kõikihõlmava demoraliseerunud inimvareme.
mis muud kui telekas mängima ja dvd sooja.
Epiloog: ajaliselt oleks ma võinud vabalt ka kinno marssida, mida ma ka mingi hetk bussi oodates kaalusin, kuid tegelikkuses oleks ma selleks ajaks suutnud oma virinaga vihale ajada ka igipõlise komödiandist pulditaltsutaja. piletihinna jorinast rääkimata.
Tagajärg: lubadus trenni minna ei täitunud, mis osutus blogijale üllatuslikult sama suureks pettumuseks ka filmi vaatamas käinud "mollidele" (kuigi põhjus võibolla mõneti erinev). sellest tulenevalt aga ei huvitanud kedagi see, kuidas asjalood reaalselt hargnesid.

Siinkohal võiks küsida, et kus on õiglus seltsimehed!!!! Kuid samas tean, et olen ka ise sama osav teistele vett peale tõmbama. niiet õiglus on vaid narridele.

septembris vaim tugevaks ja muskel kõrgeks.