söömine

Täna jõudsin enda arust huvitava tõdemuseni oma söögiharjumuste osas...(või kas ikka jõudsin)
Juba väikesest poisipõnnist alates on mulle tekitanud kerget iiveldust ühepajatoit, lillkapsas, praetud sibul ja seened (tegelik list on muidugi pikem). Olgu nad siis peidetud muude toitainekomponentide sekka või siis "otsenäkkukinni" metoodikaga taldrikul serveeritud.
Ausalt öeldes polnud mul neid asju vaja eriti proovidagi kui juba ajutsentraalnärvisüsteem andis lähedalasuvatele isa, ema ja muudele sugulastuttavisiksustele jonnimise ja vingumisega märku, et sellist gurmeepauku on neil mõtet pakkuda vaid kolhoosi eesrindlikele sigadele, kes nagunii kõike söövad mis nina alla jääb (siinkohal on kohustuslik mainida, et ma ei pea kedagi seaks, kellele need asjad maitsevad, välja arvatud muidugi sead ise, kes ongi ju sead).
Need komponendid esindavad minule kõike seda mida mina oma toidu juures vajalikuks ei pea. Esiteks juba kaugelt on tunda nende "meeldivat" aroomi, mis nagu nähtamatu ollus levib igasse ruumi paisates oma nähtamatute kombitsatega laiali nähtamatut aga samas iiveldustekitavat lõhna. Tulemuseks tungiv vajadus leida lähim aken, mille kaudu saaks toast põgeneda ja asuda värske õhu dieedile.
Te võite serveerida ju ükstakõik kui imrekoselikult neid toite, kuid ma tunnen need hautatud juurviljad ära, ma tean kus kohta seened ennast peita võivad või kuidas sibulaga soust välja näeb. vähemalt üheksal juhul kümnest tean ma seda kindlasti.
Ja kui ka mingi erilise eneseületuse või suure eksituse tulemusena on nimetatud toduained jõudnud lõpuks minu hammaste vahele, siis suhteliselt kindlalt võib väita, et kaua pole vaja oodata kuni üks mees laua äärest püsti kargab ja öökimise kaunite kõlade saatel tualeti poole lidub.
Seega täielik esteetikapomm, mis sunnib minu aromaat-, visuaal- kui ka oraalseid kompamismeeli võtma vastu veateate ja andma sellest ka teistele kohalviibijatele kinnituse.
Aga, mis kuradi moodi suudan ma süüa ära ahjuküpse banaani, mis näeb välja nagu korralik fekaal, ainult et ta on kollast värvi ja magusa lõhnaga? vat siin pole minu esteetikaga enam muud teha kui ta prügarisse saata.
kokkuvõttes võibolla polegi vastus eelmisele küsimusele teab mis nii oluline. pigem huvitab mind aus vastus hoopis inimestelt, kes seda kogemust minuga jagasid, et kas ma olen ainus kes sellist saasta sööb või on mingi võimalus, et (kombineerides ahjubanaani eelnevalt väiksemateks viiludeks ja ujutades üle jäätise ja muu magusa kraamiga ning serveeritdes õigetest magustoidu serviisidest) ka neile see industriaalfundamentaalekskrementeksperiment tegelikult kokkuvõttes mingilgi tasandil meeldis :)