Noniiiiiiiiiiiiiiiiiiii pärast väikest pausi taas eetris - egas blogamine mingi liinitöö pole. kui millestki rääkida pole, siis parem hoida interneti ruumi kokku.
Tänane teema on suurte kirgede ja emotsioonide allikas. Olen juba pikemat aega mõeld kuidas seda siinkohal kõige parem oleks serveerida. Tundub, et lihtsuses peitub jõud, niiet proovin mitte asümmeetrilistesse kalligraafiatesse laskuda.
Tooksin ära kolm teesi, mis on mu peas keemilisi reaktsioone tekitanud:
Ma tunnen, et mul on kopp ees oma senisest tööelustiilist (mis pole tegelt mingi uudis).
Tahaks teisiti, et ei peaks kellegi teise heaks enda elu arvelt liialt energiat kulutama.
Tunnen, et olen veel piisavalt noor, et midagi muuta, kuna varsti enam ei jõua/jaksa/oska.
Eks ta ole suht selline "tüüpiline" revolutsioonimaiguline jutt, mis kohane noortele uljaspeadele, kellel kõige suhtes lühike sütik. Kuna kaasaja keskkond pakub noortele hulgaliselt võimalusi ning valikuvabadust piirab ainult sinu enda mõistus ja oskused, siis paratamatult mingil osal kontingendist valitseb sees motoorne rahutus, kus ei olda päriselt mitte millegagi rahul. Vürtsikust lisab ka sörts kadedust nende inimeste eluviiside üle, kes on ühel või teisel põhusel suutnud lahti ütelda kontorilauast ja teiste teeni(nda)misest. Elu raske, kadedus kerge.
Võibolla pole sel jutult sügavat mõtet, aga samas on see teema mul alatasa kukalt torkinud, mistõttu vuristan end tühjaks, et oleks võimalik minna edasi. Siinkohal tervitan härra Peep Vainu, kuna järjest rohkem tunnetan ma, et tema kahe aasta tagune koolitus ja sealt saadud emotsionaalne süst on osaliselt süüdi minu viimase aja tegevustes/valikutes/otsustustes.
Mis on minu praeguse tööelustiili peamised plussid olnud:
tööga venitamine tõmbab vaid häda kaela, seega kohusetunne on kasvanud ning enese tagant sundimine samuti (mitte loomulikult alati).
arvan et töö efektiivsus on ajapikku ka paranenud kuna kujunevad välja teatud rutiinid, ning tihti õpid midagi ka juurde, mis võimaldab tööd paremini teha. mõnikord on päeva lõpus isegi rõõmus meel tehtud töö üle (kas teil ka juhtub seda?) :)
oma panuse tähtsuse tunnetamine ning oma töö tulemuslikkuse eest seismine/seisukohtade kaitsmine.
kuigi olen jäärapäine, siis püüan ka teisi kuulata ja oma vigadest õppida (suht hea motivaator, kuna muidu viiakse mind kohe kinga osakonda üle).
Ühesõnaga-elutarkuse kasv ning iseloomu kujundamine
Mis on minu praeguse tööelustiili peamised miinused olnud:
silmad, mis on päeva lõpuks jubedalt väsinud ainitisest kuvari jõllamisest - milleks?
tohutu energiavaru kadumine, kuna töö nõuab su intelligentuselt tavaliselt enamat kui sa pakkuda suudad ning vähemalt sama tihti avaldub see ka su kolleegides, kellega koos sa ühe supi sees oled. hetkel veel jõuad päeva lõpuks end sõbrareziimile ümber lülitada, kuna noor oled ju.
tihti oma vaba aja kaasamine teiste heaks töö tegemisel ja vaeva nägemisel. vahel on täiesti arusaamatu milleks on vaja nii tohutult palju pingutada kui su tegevusest niikuinii suurt midagi ei muutu.
Ühesõnaga-tervis, stress ja ajanappus
boonus:
3 töökohta ja 3 sööklat, kus järjekindlalt teeb kokk kõvaks keedetud kartuleid, pistab toidu sisse sibulaid ja seeni ning maitsestab toitu magedapulbriga. vanaema toidud on ikka üle kõige.
Olen nõus, et vee ja vile nägemine käib küll asja juurde ning millegi tegemine süvendatud tähelepanu ja teadmistega on ka täiesti okei nähe. kuid kas selleks peab tõesti istuma päev päeva järel aastast aastasse, tihti rohkemgi kui 8 tundi laua taga ja kohas kus sa tegelikult parema meelega ei käiks (kategoriseerin lihtsuse mõttes ka turundusinimeste osalt mobiilsema töö kontoritöö raamidesse)?
Mis on aga see muu asi mida teha ning mis kokkuvõttes võiks ka mingil hektel tuua sulle leiva lauale? tavaliselt tulevad siin mängu inimese hobid, mida saaks julge pealehakkamise tulemusena muuta millekski enamaks.
siinkohal annaksin aga palli lugejate kätte, kes kõrvalseisjatena võiksid anda oma hinnangu siinkirjutaja väljavaadetest.
kuna võib tekkida hirmus tahe lajatada siia mida iganes sülg klaviatuurile toob, siis esitaksin lisapalve, et seekord oleksid võimalikud mõtted sisukad ning avatud edasiseks aruteluks.
ja kui siinkirjutaja osutub nii "halliks" tüübiks, et kohe midagi ei tule pähe, siis alati on teretulnud ka su enda väljavaadete tutvustamine.
nii.. teema ripub õhus, kas ta sinna ka jääb?
Subscribe to:
Post Comments (Atom)
3 comments:
huvitav teemaarendus. Sisulised kommentaarid siis kui mul aega hetk mõelda ja misekt öelda...
Pärast 11h tunnist tööpäeva, mis kahjuks jätkub veel 15h, ei suuda siinkohal, enne mind kommenteerinud noormehega samalaadselt, asjalikke, argumenteerituid vastuseid anda. Samas tekib ka kysimus miks yleyldese sellises hetkeolukorras blogile vastata. Eks vist ikka et tähelepanu saada....muhhahhhahhaa. Muidu artikkel asjalik. Järgminen nädalalöpp arvan oivaline vöimalus antud teemal tsiviliseeritud moel vestelda. Samas kas see meie puhul önnestub on teine kysimus. Tahestahtmata tekkkis kysimus miks meil seltskonnas pikki, päevatemaatilistel,-poliitilistel vöi muidu mitte nii palju huumorit sisaldavatel teemadel tihti juttu ei tule. Mitte et ma kurdaks (suisa tunnen röömu) meie labase, vahel ka intelligentse, piire mölemalt poolt yletava huumorisoone yle...lihtsalt huvitav fenomen. Blogi seda...neeger.
Vaatan et meie seltskond eriti tõsistel teemadel sõna ei võta ;)
Post a Comment