Septembris ei…… aga miks (mitte)?

Märkus: järgnev kirjatükk on puhas fiktsioon kõik nimed kohad ja isegi vabariigi presidendid on välja mõeldud. Käesolev jutt ei ürita ka kellelegi jala peale astuda.

Tegevus toimub kahe minu ajupoolkera vahel, nimetagem neid Antsuks ja Kalleks.

„No mida on?” mõtles Ants, kui ta järjekordselt pidi põhjendama oma „eriskummalist” käitumist.
„Miks heidetakse mulle imelikke pilke ja kihistatakse seljataga peent naeru, kui ma teen teatavaks et ei joo alkoholi?” vastas ta omapoolse küsimusega. „Kas ma polegi enam see sama inimene kes enne?”. Aga sellest ei saadud aru või
ei tahetud aru saada
või siis saadi, kuid kedagi ei huvitanud sügavalt, mida Ants tegelikult arvas (kuna kõik arvasid niikuinii omamoodi)
VÕI huvitas küll, kuid arvati, et Antsu tegevus tundub liialt kummaline, et siit mingit sügavat sisu otsida.
Ja Ants oli segaduses, sest talle tundus, et ta võitleb tuuleveskitega kui üritab näidata iseloomu/selgroogu. „Samas milleks pidi üldse midagi välja näitama ning teiste arvamusega arvestama?” mõtles Ants edasi.
Kuid mõne teise mätta otsast vaadates Ants siiski eksis, sest inimisiksused, kes võtsid vaevaks Antsu tegevuse suhtes oma mõtteid avaldada, peegeldasid sel moel ka Antsu käitumist. Ehk Antsu mõttes järjekordne lihtlabane tegevus jäi teistele hambusse, kuna ta polnud kooskõlas Antsu tavapärase käitumisega.
„Mis puutub siia september?” küsis Antsu sõber Kalle. „Miks sa ei võiks teha vastupidi - septembris ainult jood ja ülejäänud kuud oled kuival?”
Tõmmanud veidi hinge lisas Kalle veel:” Ja mis see september siin üldse figureerib, samahästi võiks neljandast novembrist kuni neljanda detsembrini seda näitemängu korraldada rääkimata iga nädala kolmapäeval kella poole viiest seitsmeni. Ja mis põhjendus see selline on, et teised „suured” joodikud ju teevad seda.”
Kalle arvates ei olnud Ants mingi eriline joodik selle sõna tõsises mõistes. Õhtune peen shnaps või pokaal käärind viinamarju pluss vahel ka kokteilid peomeeleolu saamiseks on ju nii (eba)täiuslikult inimlikud asjad. Kes siis seda ei teeks, see pole ju mingi eriline probleem. Eestlane ju niigi tuim rahvas, kes avastab suhtlemismõnu alles siis, kui kilk on pähe roninud ja ajusagaraid kõdistab. Parem ütle, et ma ei taha juua ja vsjo. Kallele jäi mulje, et Ants üritab pigem rohkem tähelepanu endale saada, kuna võib muidu liigigavana tunduda.
Ainuke ühiskonnakiht, kes Kalle arvates sellise kampaaniaga midagi korda saadaksid oleks Vismari kunded. Vot neile lausa soovitaks seda, teised wannabeed ärgu nihelegu vaid elagu rahus. Just.

Epiloog: Elu raske, joomine veel raskem

Loomingunurk ehk elu võimalikkusest ilma 8 tunnise tööpäevata

Noniiiiiiiiiiiiiiiiiiii pärast väikest pausi taas eetris - egas blogamine mingi liinitöö pole. kui millestki rääkida pole, siis parem hoida interneti ruumi kokku.

Tänane teema on suurte kirgede ja emotsioonide allikas. Olen juba pikemat aega mõeld kuidas seda siinkohal kõige parem oleks serveerida. Tundub, et lihtsuses peitub jõud, niiet proovin mitte asümmeetrilistesse kalligraafiatesse laskuda.

Tooksin ära kolm teesi, mis on mu peas keemilisi reaktsioone tekitanud:
Ma tunnen, et mul on kopp ees oma senisest tööelustiilist (mis pole tegelt mingi uudis).
Tahaks teisiti, et ei peaks kellegi teise heaks enda elu arvelt liialt energiat kulutama.
Tunnen, et olen veel piisavalt noor, et midagi muuta, kuna varsti enam ei jõua/jaksa/oska.

Eks ta ole suht selline "tüüpiline" revolutsioonimaiguline jutt, mis kohane noortele uljaspeadele, kellel kõige suhtes lühike sütik. Kuna kaasaja keskkond pakub noortele hulgaliselt võimalusi ning valikuvabadust piirab ainult sinu enda mõistus ja oskused, siis paratamatult mingil osal kontingendist valitseb sees motoorne rahutus, kus ei olda päriselt mitte millegagi rahul. Vürtsikust lisab ka sörts kadedust nende inimeste eluviiside üle, kes on ühel või teisel põhusel suutnud lahti ütelda kontorilauast ja teiste teeni(nda)misest. Elu raske, kadedus kerge.

Võibolla pole sel jutult sügavat mõtet, aga samas on see teema mul alatasa kukalt torkinud, mistõttu vuristan end tühjaks, et oleks võimalik minna edasi. Siinkohal tervitan härra Peep Vainu, kuna järjest rohkem tunnetan ma, et tema kahe aasta tagune koolitus ja sealt saadud emotsionaalne süst on osaliselt süüdi minu viimase aja tegevustes/valikutes/otsustustes.

Mis on minu praeguse tööelustiili peamised plussid olnud:
tööga venitamine tõmbab vaid häda kaela, seega kohusetunne on kasvanud ning enese tagant sundimine samuti (mitte loomulikult alati).
arvan et töö efektiivsus on ajapikku ka paranenud kuna kujunevad välja teatud rutiinid, ning tihti õpid midagi ka juurde, mis võimaldab tööd paremini teha. mõnikord on päeva lõpus isegi rõõmus meel tehtud töö üle (kas teil ka juhtub seda?) :)
oma panuse tähtsuse tunnetamine ning oma töö tulemuslikkuse eest seismine/seisukohtade kaitsmine.
kuigi olen jäärapäine, siis püüan ka teisi kuulata ja oma vigadest õppida (suht hea motivaator, kuna muidu viiakse mind kohe kinga osakonda üle).
Ühesõnaga-elutarkuse kasv ning iseloomu kujundamine

Mis on minu praeguse tööelustiili peamised miinused olnud:
silmad, mis on päeva lõpuks jubedalt väsinud ainitisest kuvari jõllamisest - milleks?
tohutu energiavaru kadumine, kuna töö nõuab su intelligentuselt tavaliselt enamat kui sa pakkuda suudad ning vähemalt sama tihti avaldub see ka su kolleegides, kellega koos sa ühe supi sees oled. hetkel veel jõuad päeva lõpuks end sõbrareziimile ümber lülitada, kuna noor oled ju.
tihti oma vaba aja kaasamine teiste heaks töö tegemisel ja vaeva nägemisel. vahel on täiesti arusaamatu milleks on vaja nii tohutult palju pingutada kui su tegevusest niikuinii suurt midagi ei muutu.
Ühesõnaga-tervis, stress ja ajanappus

boonus:
3 töökohta ja 3 sööklat, kus järjekindlalt teeb kokk kõvaks keedetud kartuleid, pistab toidu sisse sibulaid ja seeni ning maitsestab toitu magedapulbriga. vanaema toidud on ikka üle kõige.

Olen nõus, et vee ja vile nägemine käib küll asja juurde ning millegi tegemine süvendatud tähelepanu ja teadmistega on ka täiesti okei nähe. kuid kas selleks peab tõesti istuma päev päeva järel aastast aastasse, tihti rohkemgi kui 8 tundi laua taga ja kohas kus sa tegelikult parema meelega ei käiks (kategoriseerin lihtsuse mõttes ka turundusinimeste osalt mobiilsema töö kontoritöö raamidesse)?

Mis on aga see muu asi mida teha ning mis kokkuvõttes võiks ka mingil hektel tuua sulle leiva lauale? tavaliselt tulevad siin mängu inimese hobid, mida saaks julge pealehakkamise tulemusena muuta millekski enamaks.

siinkohal annaksin aga palli lugejate kätte, kes kõrvalseisjatena võiksid anda oma hinnangu siinkirjutaja väljavaadetest.
kuna võib tekkida hirmus tahe lajatada siia mida iganes sülg klaviatuurile toob, siis esitaksin lisapalve, et seekord oleksid võimalikud mõtted sisukad ning avatud edasiseks aruteluks.
ja kui siinkirjutaja osutub nii "halliks" tüübiks, et kohe midagi ei tule pähe, siis alati on teretulnud ka su enda väljavaadete tutvustamine.

nii.. teema ripub õhus, kas ta sinna ka jääb?

Proovitud ja proovimata asjad

Mis on asjad (seotud nii elus kui eluta maailmaga) mida oma elus soovid / ei soovi proovida? Milleks mul on vaja neid proovida / vältida?
Järgneb rida omadusi: ninakus, uudishimulikkus, järjekindlus, pohhuism, sisemised tõekspidamised, vanemate kasvat(amat)us, surve väljaspoolt, tung, vajadus, jonnakus - mõtle juurde või vali eelnevast.

Kas see, et ma pole kunagi suitsu proovinud tähendab, et ma olen oma elus midagi kaotanud? Arvestdes, et see tegevus ei oma minu jaoks mingit erilist väärtust, siis olen ma pigem võitnud ning saan oma valikudilemmat millegi muu peale kulutada.
Üsna selgelt piilub mu jutust välja tõdemus, et proovida tuleks seega asju mis on kujundanud sinu teadvusse mingisuguse väärtuse.
Tegelikult kahtlen, kas see on ikka alati nii - võtame kasvõi näitena sushi söömise. Tehes noppeid välisest infomürast jääb mulle arusaam, et tegu on ühe väärt söögikraamiga, mis omab isegi võimet "muuta sinu olemasolev - tõenäoliselt poolik elu - täislikumaks"(kasutatud vabatõlgendust).
Viimane eeldab loomulikult sushi söömist ja jõudmist loogilisele tõdemusele, et "jah, tõesti on tegu hea asjaga" ning "miks ma pole selle peale ise varem tulnud?".
Jah, ma tahan seda ühe korra proovida, kuid samas ei leia ma, et peaksin seda tulevikus oma toidulaualt otsima hakkama. Lisaks ei juhtu minu jaoks ka midagi eriskummalist kui peaksin proovimisest loobuma. Seega väärtus puudub kuid soov (mitte segi ajada tungiva vajadusega), olgugi et tagasihoidlik, jääb.
Eelnevad olid näited proovimise/mitteproovimise kergekaallastest.
Nukraks kisub olukord aga siis, kui valede arusaamade, välise surve või puhtalt oma lolluse/laiskuse tõttu jääb proovimata midagi, mis kokkuvõttes oleks tõepoolest poolikust elust teinud pisut täiuslikuma. Esimese hooga ei meenu suurt midagi, kuna siiani on kõik loksunud kuidagi iseenesest suunas, kuhu mingil hetkel vaade sai seatud. See mida tihti aga argiaskeldustes tähele ei pane on see, et tegelikult see sama "suurt midagi" on saavutatud kellegi abiga (siia alla kuulud ka sina ise).
Minu jaoks oli/on siiani tähtis eelkõige vanemate tugi. Ei midagi eriskummalist normaalselt toimivas ühiskonnas. Nii haridustee kui karjääriredeli esimesed sammud on, kas otseselt või kaudselt olnud seotud vanemate tegevusega/tegevusetusega. Kuigi lõpliku otsuse kas üht või teist asja proovida või mitte olen teinud ainult ja ainult mina ise, siis oleks vale öelda, et ilma vanemate lobbyta oleks kõik täpselt sama hästi läinud.
Alati võib ju ka veel paremini minna.... samas aga ka oluliselt palju halvemini.
Kisub jälle filosoofjaks.
Kokkuvõttes on tähtis hoida siht silme ees ja selle poole pürgida, sest kui midagi piisavalt palju tahta siis ühel päeval võidki sa ta enese eest leida. Kui tahe puudub ja siht udune, siis järelikult pole küllalt põhjalikult proovinud või proovimata jätnud.

Elu raske, filosoofja kerge


ps. milleks mul on tunne nagu ma oleksin kolumnist c.bradshaw sarjast seks ja linn seda blogi kirjutades? anyone?

õiglus with a twist

tundub, et iga nädal juhtub inimesel vähemalt üks korralik purakas, niiet ta ise sellest arugi ei pruugi saada.
kes oleks uskunud et üks banaan võib ahju pistes tekitada ühe paraja furooripaugu. a näe pauk käis ja tükid lendavad siiamaani. lisaks sellele, teades/tundes osavõtnud kaaskannatajaid, jäävad tükid ilmselt ka edaspidi maapinna kohale hõljuma, iialgi päris korralikult maad puudutamata.

see nädal tõi aga endaga kaasa aja ja ruumi, töö ning tahtmise omavahelise mõõduvõtmise, mis tipnes millegipärast kiiresti tavaks saanud samade banaane söönud "mollide" poolse furooria, räuskamise ja bravuuritsemisega ning siinkirjutaja tühjale saalile läinud eneseõigustustega.
kõige põhjuseks film puldist, mida püüdis rahva tungival soov.... vabandust ameerika filmikompanii tungival soovil dresseerida üks keskmisest tasemest kehvem näitleja. kuna filmi idee oli mulle meeltmööda, siis plaza ülinöörivad õhtased hinnad ei olnud piisavaks takistuseks (vabanduseks), loobumaks heast seltskonnast ja seansust suure ekraani ja digitaalse heliväljundiga ruumis.
siit edasi aga läks kõik valesti. esiteks lõi esimest korda plaani sassi piletinappus headel istumiskohtadel, mis sundis vaatamist määramata ajaks edasi lükkama. uuele ajavalikule langetas kirve aga vahepealse määramata aja jooksul tekkinud tahe end uuesti füüsiliselt käsile võtta. Motivatsioon oli küll raske tulema, kuid selleks ajaks kui piisav lobitöö enda kallal tehtud oli, tundus soov vahetada trenn kino vastu juba väikestviisi enesereetmisena.
Otsus raske, trennimine kerge..... aga sittagi.
juba hetkest kui saabusin käesoleval esmaspäeval tööle, hakkas tornile lähendes selle valgustatud akendemerest midagi koitma/loitma/võbisema/võdelema/suitsema. Ei see ei olnud lind, ega ka suitsiidpankur, vaid hoopis järjekordne twistipurakas, kelleks seekord soovis saada armas tööandja, haududes plaani kuidas mind võimalikult kaua tööl igast nõmeduste ja napakate ülesannetega kinni hoida. Ehk kokkuvõtvalt plaaniks loomulikult (taaskord) rikkuda ära mu tavaline trennieelne, kaua testitud ja kasutaja poolt heaks kiidetud, valmistumisrutiin - ehk söömine kella kuuest ja seejärel ca. tunnike poolteist lebotamist horisontaalis. lõpp oli juba masendav, kuna ka tallinna autobussikoondis otsustas konspiratsioonist osa võtta ning kõik oma kunstiakadeemia ees peatuvad ekspressbussid ja nende pidevalt soome põgenevad juhid pooleks tunniks luku taha pista.
Seega lõpuks kui saabus buss oli karge sügisilm, pikk tööpäev ja kõhus näpistav nälg teinud veel mõni tund tagasi motivatsioonist pakatavast noorpankurist kõike ja kõikihõlmava demoraliseerunud inimvareme.
mis muud kui telekas mängima ja dvd sooja.
Epiloog: ajaliselt oleks ma võinud vabalt ka kinno marssida, mida ma ka mingi hetk bussi oodates kaalusin, kuid tegelikkuses oleks ma selleks ajaks suutnud oma virinaga vihale ajada ka igipõlise komödiandist pulditaltsutaja. piletihinna jorinast rääkimata.
Tagajärg: lubadus trenni minna ei täitunud, mis osutus blogijale üllatuslikult sama suureks pettumuseks ka filmi vaatamas käinud "mollidele" (kuigi põhjus võibolla mõneti erinev). sellest tulenevalt aga ei huvitanud kedagi see, kuidas asjalood reaalselt hargnesid.

Siinkohal võiks küsida, et kus on õiglus seltsimehed!!!! Kuid samas tean, et olen ka ise sama osav teistele vett peale tõmbama. niiet õiglus on vaid narridele.

septembris vaim tugevaks ja muskel kõrgeks.

söömine

Täna jõudsin enda arust huvitava tõdemuseni oma söögiharjumuste osas...(või kas ikka jõudsin)
Juba väikesest poisipõnnist alates on mulle tekitanud kerget iiveldust ühepajatoit, lillkapsas, praetud sibul ja seened (tegelik list on muidugi pikem). Olgu nad siis peidetud muude toitainekomponentide sekka või siis "otsenäkkukinni" metoodikaga taldrikul serveeritud.
Ausalt öeldes polnud mul neid asju vaja eriti proovidagi kui juba ajutsentraalnärvisüsteem andis lähedalasuvatele isa, ema ja muudele sugulastuttavisiksustele jonnimise ja vingumisega märku, et sellist gurmeepauku on neil mõtet pakkuda vaid kolhoosi eesrindlikele sigadele, kes nagunii kõike söövad mis nina alla jääb (siinkohal on kohustuslik mainida, et ma ei pea kedagi seaks, kellele need asjad maitsevad, välja arvatud muidugi sead ise, kes ongi ju sead).
Need komponendid esindavad minule kõike seda mida mina oma toidu juures vajalikuks ei pea. Esiteks juba kaugelt on tunda nende "meeldivat" aroomi, mis nagu nähtamatu ollus levib igasse ruumi paisates oma nähtamatute kombitsatega laiali nähtamatut aga samas iiveldustekitavat lõhna. Tulemuseks tungiv vajadus leida lähim aken, mille kaudu saaks toast põgeneda ja asuda värske õhu dieedile.
Te võite serveerida ju ükstakõik kui imrekoselikult neid toite, kuid ma tunnen need hautatud juurviljad ära, ma tean kus kohta seened ennast peita võivad või kuidas sibulaga soust välja näeb. vähemalt üheksal juhul kümnest tean ma seda kindlasti.
Ja kui ka mingi erilise eneseületuse või suure eksituse tulemusena on nimetatud toduained jõudnud lõpuks minu hammaste vahele, siis suhteliselt kindlalt võib väita, et kaua pole vaja oodata kuni üks mees laua äärest püsti kargab ja öökimise kaunite kõlade saatel tualeti poole lidub.
Seega täielik esteetikapomm, mis sunnib minu aromaat-, visuaal- kui ka oraalseid kompamismeeli võtma vastu veateate ja andma sellest ka teistele kohalviibijatele kinnituse.
Aga, mis kuradi moodi suudan ma süüa ära ahjuküpse banaani, mis näeb välja nagu korralik fekaal, ainult et ta on kollast värvi ja magusa lõhnaga? vat siin pole minu esteetikaga enam muud teha kui ta prügarisse saata.
kokkuvõttes võibolla polegi vastus eelmisele küsimusele teab mis nii oluline. pigem huvitab mind aus vastus hoopis inimestelt, kes seda kogemust minuga jagasid, et kas ma olen ainus kes sellist saasta sööb või on mingi võimalus, et (kombineerides ahjubanaani eelnevalt väiksemateks viiludeks ja ujutades üle jäätise ja muu magusa kraamiga ning serveeritdes õigetest magustoidu serviisidest) ka neile see industriaalfundamentaalekskrementeksperiment tegelikult kokkuvõttes mingilgi tasandil meeldis :)